Palaganibluusi ansambel Kaisa Ling Thing aitab lõbusa algupärase bluusimuusikali «Kuldsete kätega mees» abil mõistetavaks teha Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlaste läbi viidud soolise palgalõhe uuringu tausta ja tulemusi. Bluusikal “Kuldsete kätega mees” esietendus 23. novembril Tallinna Ülikoolis (osalemine kutsetega) ning internetikeskkondades.
Mis juhtuks siis, kui filmides ja raamatutes oleks vaeseks peategelaseks hoopis meesterahvas, kes püüab saada hakkama toksilises matriarhaadis? Bluusikali “Kuldsete kätega mees” tegevus toimub lähimineviku sarnases ümberpööratud paralleelreaalsuses, kus n-ö “naiste ametid” on hämmastavalt kõrges hinnas. Tööd, mis müstilise naiselikkusega seostuvad, on popid, lapsed tahavad neid õppida ja unistavad ajast, mil nendestki saab ükskord poemüüja, sotsiaalteadlane, halastajaõde või kunstnik. See väljendub ka muidugi töötasudes, mis neil aladel on keskmisest suuremad.
Mehed-vennikesed on samal ajal näiteks pankurid, kaptenid, insenerid, sõjaväelased, iti- ja ärimehed, mis on erakordselt väheolulised ja -tasustatud ametid. See struktuurne ebavõrdsus tekitabki nähtuse, mida kutsutakse “sooliseks palgalõheks”. Meesteameteid, mistõttu ka töökohti neil aladel, väärtustatakse lihtsalt vähem ja neile makstakse seetõttu tihti ka vähem palka (olgugi et nende tööpäev on kaks tundi pikem!).
2019. aastal oli Eestis naistöötajate brutotunnitasu Eurostati andmetel meestöötajate palgast 21,7% madalam (Euroopa Liidu keskmine on 14%). Oluline osa soolisest palgalõhest on seletatav tööturu horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooniga, kus naised ja mehed töötavad erinevates eluvaldkondades ja ametites, mida väärtustatakse palgaga erinevalt ning mehed on organisatsioonides hierarhia kõrgematel astmetel. Senised analüüsid ei ole suutnud Eesti palgalõhet lõpuni selgitada, selle paljud tekkepõhjused on uuringu järgi tingitud pigem eelarvamustest ja traditsiooniliste soorollide negatiivsest mõjust tööturul. Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Statistikaameti teadlased on palgalõhet uurinud “Soolise palgalõhe vähendamise” projekti raames 2019. aastast alates ja suutnud selgitada umbes 40% ulatuses need hoiakud või juhtimisviisid, mis lõhet tekitavad ja ka taastoodavad.
Tegelaskujud: tööotsija Taavet: meesnäitleja Ott Kartau proua Deboora, direktor: Kaisa Ling bändiliider: meespianist Rene Paul kontrabass: meesbassist Argo Toomel löökpillid: meestrummar Peep Kallas
Lavakunstnik ja graafiline disainer: Paula Pakk Grimmi- ja kostüümikunstnik: Piret Kaljuste Valgukunstnik: Kadri Erlenheim Valgustaja abimehed: Raiko Saadjärv, Mihkel Västrik Helirežissöör: helimee Henrik Veeäär Koreograaf: Veronika Vallimäe Režissöör: Triin Siim Meesoperaatorid: Elton Lauring, Johan Hallimäe
Toetajad: TLÜ, ERR, Kopli Couture, Reserved, WROMD, Lavastus valmis TLÜ projekti "Soolise palgalõhe vähendamine" raames (vt http://rege.tlu.ee). Uuringu tellis ja uuringut rahastab Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist programmi RITA kaudu. Uuring valmib Sotsiaalministeeriumi eesmärkide elluviimiseks.
Palaganibluusi ansambel Kaisa Ling Thing on seni välja andnud kaks plaati, “Nii kole mees” (2018) ja “Läänemure lained” (2021), millel olevad laulud mõtestavad naiste õigusi ja muresid riukaliku ja humoorika bluusi vahenditega.
